Kõrgtrükis raamatu kujundamine ja küljendamine ei ole päris sama, mis tänapäevase raamatu puhul. Mängu tulevad vanade masinate kiiksud ja võimalused, realadumismasina ehk linotüübi matriitsivalik, kõrgtrükitehnika enda omapära ning kogu protsessi ettenägematus. Loe lähemalt, kuidas “The Little Prince” raamat küljendatud sai ning mis takistustega pidi meie kujundaja Mana võitlema.
KIRJATÜÜBID
Oluline küsimus “Mis kirjatüüpi me kasutame?” sai vastuse kiiresti. Kuna pidime raamatu tekstiread laduma linotüübil, oli kirjatüüpide valik piiratud sellega, mis linotüübi matriitsid meie kollektsioonis on. Põhiosa matriitsikomplektidest olid kas liiga väiksed või suured, või hoopis kirillitsa tähestikus. Õnneks leidus täpselt üks matriitsikomplekt, mis oli raamatu ladumiseks (peaaegu) täiuslik: Literaturnaja 10 punkti.
Literaturnaja on Nõukogude Liidu kirjatüüp, disainitud 1930tel Polügrafmašis. Oma olemuselt on ta Bertholdi kirjatüübi Lateinischi koopia.
Literaturnaja matriitsikomplektil olid siiski mõned puudused, mistõttu pidime ingliskeele grammatikasse kohati loominguliselt suhtuma. Lahenduste leidmiseks tegi kujundaja Mana koostööd keeletoimetaja Kristopher Rikkeniga:
- Kursiivkiri. Inglise keeles oleks korrektne kirjutada dialoogid ja raamatute pealkirjad kursiivkirjas, ent kursiivkirja võimalust meie matriitsikomplektil paraku polnud. Nõnda pidime kirjutama pealkirjad tavalises kirjas ning dialoogid ja monoloogid tähistasime jutumärkidega.
- Tähemärk é. Meie matriitsikomplektist puudus ka akuudiga “e”, mis oli probleem, kuna raamatu autor on Antoine de Saint-Exupéry. Nõnda ei jäänud meil muud üle, kui pärast raamatu valmimist kõikidesse vajalikesse kohtadesse kriipsud käsitsi lisama.
- Jutumärgid ja ülakomad. Meie matriitsikomplektis puudusid inglisepärased jutumärgid (“…”) ning vasak ülakoma (‘…). Nõnda pidime dialoogide ja monoloogide puhul kasutama noolekujulisi prantsuse/vene jutumärke («…») ning seal, kus oli tarvis tähistada dialoogi dialoogi sees, kasutasime koos paremaid ülakomasid (’…’).
Teine kirjatüüp, mida me raamatus kasutasime, on Admiral, mis disainiti Saksamaal William Wöllmeri “fondivabrikus”. Admiral kuulub meie käsilao tinatähtede kollektsiooni ning seda kirjatüüpi kasutasime raamatus esikaanel, tiitellehel ning pildiallkirjade trükkimiseks. Valituks sai just see kirjatüüp seetõttu, et meile meenutab Admiral väga sedasama kirjatüüpi, mida kasutati esimese “Le Petit Prince” väljaande esikaanel.
Samas oli väike probleem ka Admirali kirjatüübiga: kõige väiksemad Admirali tähed meie kogus on 24-punktised ehk liiga suured pildiallkirjade trükkimiseks. Nõnda kasutasime pildiallkirjade trükkimisel põnevat kombinatsiooni vanaaegsest kõrgtürkist ja arvutigraafikast: kujundaja ladus tinatähtedest käsitsi kokku pildiallkirjad, trükkis need, skaneeris ning arvutiprogrammis vektoriseeris. Lõpptulemuseks oli sobiva suuruse tekstiga pdf, millest sai juba valmistada kõrgtrükitehnikale sobivad trükiplaadid ehk klišeed.
KÜLJENDUS
Kui fondivalik tehtud, ostsime Literaturnaja kirjatüübi digiteeritud versiooni. Selleks, et raamat tuleks välja ilus ning planeeritud, tegi Mana esmalt küljendusprogrammis valmis raamatu küljenduse. Selle põhjal pidi laduja-trükkal Jörgen hiljem juba täpseid tekstiridasid valmis laduma hakkama.
Murekohaks osutus aga see, et digiteeritud Literaturnaja ning meie linotüübi matriitisel olev Literaturnaja ei jooksnud päris samas rütmis. Selgus, et ühesuguse reapikkuse ja seadistusega mahutas arvutiekraani-Literaturnaja ühele reale palju rohkem tähti kui linotüübi-Literaturnaja. Mana veetis mitu head tundi eksperimenteerides tähevahe, kerningu ja sõnavahedega, et küljendusprogramm teksti täpselt samamoodi laoks nagu linotüüp.
Järgmisena sai hakata tööle juba küljendamisega: tuli otsustada, mis on sobiv reapikkus, reavahe, veerised ning pusida küljendusvigade (nagu orvud ja lesed) ja halbade poolituste kallal. Need sammud olid olulised seetõttu, et justnimelt küljenduse põhjal hakkasime hiljem linotüübil raamatu tekstiridasid valmis laduma ja valama.
ILLUSTRATSIOONID
“Väikse printsi” esmaväljaanne 1940. aastal trükiti offsetlitograafias – trükitehnikas, millega on võimalik trükkida mitmevärvilisi ning keeruliste värviüleminekutega pilte. Kõrgtrükitehnikaga midagi sellist paraku teha ei saa. Nõnda pidime originaalist pärit akvarelljoonistused joonistama ümber selliseks, et nad sobiks kõrgtrükis trükkimiseks. Kuna kõrgtrükitehnikas tuleb iga värv trükkida eraldi, siis otsustasime raamatu sees olevad illustratsioonid trükkida must-valgena. Nagu oli tavaks ka kõrgtrükiajastul.
Raamatuillustratsioonide ümberjoonistamisel saime eeskuju võtta 1960. aastal Eestis välja antud “Väiksest printsist”, mis oli trükitud justnimelt kõrgtrükitehnikas. Illustratsioone joonistasid ümber meie kujundaja Mana koos kahe teise Tartu graafilise disaineriga, Liisi Reitalu ja Maria Kanatovaga. Lisaks originaalillustratsioonidele oli vaja joonistada valmis ka peatükkide vahele minevad tähed, planeedid, lilled ja muu selline.
Kui raamatu sisu kujundasime must-valgena, siis ümbrispaber pidi tulema neljavärvilisena. Ümbrispaberite trükkimine on pikem lugu ning sellest kirjutame lähemalt trükkimise postituses.
Eeslehed raamatule pidid tulema samuti kõrgtrükis trükitud. Nende jaoks taaskasutasime tähtede ja planeetidega klišeesid ehk trükiplaate, mida kasutasime peatükkide vahel.
“The Little Prince” raamatu kujundus:
- Küljendas: Mana Kaasik
- Illustratsioonid: Liisi Reitalu, Mana Kaasik, Maria Kanatova
- Kasutatud kirjatüübid: Literaturnaja paks 10 p, Admiral 24 p
- Sisu: Holmen Book 75, 80 gsm paber (trükitud kõrgtrükis, ühevärvilisena)
- Eeslehed: Munken Pure 150 gsm paber (trükitud kõrgtrükis, ühevärvilisena)
- Ümbrispaber: Munken Pure 150 gsm paber (trükitud kõrgtrükis, neljavärvilisena)
- Kaaned: täiskangast kõvakaaned, linane (trükitud fooliumtrükis)
- Raamatu formaat: 155 x 206 mm