Katarina Jerinic veetis TYPAs augustikuu ja oma siinveedetud ajast kirjutab Katarina nii:
TYPAs olles alustasin ma projekti, millele olin oma New Yorgi stuudios juba ammu mõelnud. Tartu on lätteks Struve geodeetilise kaarele – punktidest koosnevale ketile ehk meridiaankaarele, millega mõõdeti Maa kuju ja suurust. See kulges läbi linnasüdame ja ulatus kaugemalegi – Põhja-Jäämerest Musta mereni. Pea 200 aastat tagasi andis see esimesed täpsed andmed meie planeedi suuruse ja kuju kohta ja see aitas luua kaarte, millega sai täpsemalt kirjeldada Maa topograafiat ja oma asukohta. Kunstnikuna, kes elab GPSi, satelliitpiltide ja Google’i tänavavaadete ajastul ja kes tunneb huvi maastike vastu – ja kuidas neid on kirjeldatud, organiseeritud, muudetud, ehitatud ja kuidas neil liigutakse – on mul raske ette kujutada elu ilma kogu selle infota, isegi kui nendest sõltumine tundub eraldavat su keha ja vaimu kohast, kus sa parasjagu viibid.
TYPAs töötamine aitas mul välja töötada kombatavaid vorme selle abstraktse nähtuse jaoks. Algul tahtsin, et mu kuuajaline kunstiresidentuur oleks suurema projekti alguspunktiks, kuid samas tahtsin ka saada valmis lõpetatud tööga ning samuti ära kasutada TYPA ebatavalist tehnikat ja stuudiot. Tahtsin ka tunnustada Tartu linna sellele ambitsioonikale, kuigi nähtamatule üleplaneedilisele mõõtmistööle alguspunktiks olemise eest. Mind rabasid mitmed 19. sajandist pärit kaardid kaarest koos topograafiliste küsitlustega, mida nägin Tähetornis – vanas observatooriumis, mis kükitab linna kohal künkal ja mis on ka kaare esimeseks mõõtmispunktiks, ja tahtsin ka ise midagi sarnast luua. Kasutades mitmeid muuseumi ajaloolisi trükipresse, trükkisin ma “maailma pikima klišeega” akordioniks kokkuvolditud kaardi merdiaanjoonest, mis jookseb üle kaasaegse linna ehitiste, parkimisplatside, parkide ja surnuaedade. Kui kõndisin selle kaardi tegemiseks läbi Tartu, mõtlesin, kuidas nii tavalised kohad maastikul on lähtepunktiks palju suurematele, tähtsamatele ja kaugematele paikadele, ja kuidas mingi paiga tähtsusest on nii lihtne üle vaadata või seda mitte teada. Kõndides kilomeetreid mööda linna äärt, mõtlesin ka kohtade avastamise füüsilistele ja kogemuslikele aspektidele. Selle tulemusel hakkasin grafiidiga tegema frottage-tehnikas ülesvõtteid linnast – tehnika, kus otse maastikust tehakse jäljend, mis väljendab maksimaalselt kohalikku topograafiat.
Kaart mööda linna mitmel üllal ja maisel viisil avastades mõtlesin ka Struvest endast, kes võttis ette projekti maailm ära mõõta. Ta oli nii astronoom kui geodeet, kirjeldades kaht pealtnäha vastukäivat vaadet – taevas/maa, ülal/all – kuid tegelikult on need omavahel tihedalt seotud sellega, kus ja kuidas me ruumis asume. Sellele mõeldes tegin seeria postkaarte, kus kõigil oli must-valge kujutis Tartu Tähe tänavast, kuid pöörasin selle pea peale, et tekiks mulje dramaatilisest öötaevast. Postkaartide juurde käib ka kalambuur – Tähe tänav!
Hindasin TYPAs veedetud aega väga, kuna see on muuseum, mis jäädvustab trükiajalugu, kuid on samas ka aktiivne ja dünaamiline koht kunstieksperimentide jaoks. Ladudes tähti, rullides värvi ja mõeldes välja leidlikke trükilahendusi, kuulsin ka pealt, kui põhjalikke ja külalislahkeid muuseumituure TYPA töötajad ja vabatahtlikud mitu korda päevas andsid. Hakkasin tahtmatult mõtlema, kui revolutsiooniline on info jagamine teistega, mille trükikunst võimalikuks on teinud.
Lahkudes jätsin kaardid ja postkaardid inimestele tasuta võtmiseks nii TYPAsse kui mitmesse kohta meridiaankaarel Tartu linnas. Ma ei ole graafik, kuid mu projektid võtavad tihti trükitud kaartide, raamatute või postkaartide kuju. Olen huvitatud väikestest trükitud esemetest, mis on justkui avalik kunst, mis paljastab sulle ümbruse ja mille saad pista tasku ja kaasa võtta.
