Jennifer Schmidt viibis TYPA kunstiresidentuuris 2023.aasta veebruaris.
New Yorgist, Brooklynist pärit multidistsiplinaarne kunstnik Jennifer ühendab oma töös trükimeedia, graafilise disaini, kirjutamise ja heli, et luua kohaspetsiifilisi installatsioone, seeriaid ja performance kunstiteoseid. TYPA residentuuri vältel jätkas ta tööd projektiga “Parallelogram: the Waves”, mis on feministlik efemeerne trükiste arhiiv.
Mis sind TYPA kunstiresidentuuri juures kõnetas?
Osalesin TYPA kunstiresidentuuris, sest mind köitis väga kõrgtrükimasinate ja nende ajaloo tundma õppimine. Mulle meeldib idee masinate ajaloo ja funktsioonide aktiveerimisest nende pideva kasutamise kaudu ning kuidas see tsiteerib aega, mil nad valmistati. TYPA on tõeliselt ainulaadne residentuurikeskuse, töökoja ja muuseumina, kus toimub pidev diskussioon kõrgtrüki, kirjastamise, trükkimise ja tüpograafia ajaloo ning masinate, seadmete ja tööriistade kollektsiooni vahel. Mulle pakkus suurt huvi õppida tundma Eesti ja Euroopa trükikunsti ja trükitehnoloogiate rolli nõukogude ajal.
TYPA residentuur otsis kunstnikke, kes töötavad trükikunstiga eksperimentaalses vormis, see kõnetas mind. Taipasin, et mul on võimalus kasutada oma oskusi ja töötada trükiga uurimuslikul ja piiritlemata vormis.
Mis tekitas residentuuri juures enim elevust?
Mulle meeldis väga masinate ja nende kasutamise tundma õppimine, kui veetsin aega koos töötajatega trükiseid valmistades. TYPA on töötav trüki-, paberi- ja köitestuudio. Töötajad kasutavad tehnikat tootmisprotsessis aktiivselt, valmistades visandivihikuid vanade nõukogudeaegsete raamatukaante vahele, kõrgtrükkides luuleraamatuid, valmistades paberskluptuure ning kujundades trükiplaate ja küljendusi trükiprojektide tarbeks. Lisaks teeb TYPA aktiivset koostööd ka teiste Eesti organisatsioonide ja üksikisikutega, et luua kunstnike võrgustik loomiseks ja teadmiste jagamiseks. Nad annavad oma kasutamata ja äravisatud paberid ja raamatud lähedalasuvasse paberivabrikusse, et teha erksavärvilist taaskasutatud paberit, mida seejärel projektides kasutatakse.
Stuudios ja muuseumis viibides ning tegevusi jälgides õppisin kasutama masinaid ja valmistama paberit ning raamatuid, kasutades olemasolevaid tööriistu ning olles osa jätkuvast tootmisprotsessist.
Kunstiresidentuuri vältel töötasid oma projektiga “Parallelogram: the Waves”, kas avaksid selle olemust ja tagamaid?
Parallelogramm: The Waves on feministlik performatiivne trükiprojekt, mis hõlmab Vandercooki ja Fag-Standard kõrgtrükimasinate abil trükiseeria printimist, et luua efemeerne piltide arhiiv. Trükised on tekstilised selle poolest, et need trükitakse tekstimasinal. Nad räägivad kavandamata, mittelineaarset narratiivi, mis kulgeb paralleelselt ajas arenevate tegelike sündmustega.
Alustasin projektiga 2017. aastal peale Virginia Woolf’i romaani “Lained” lugemist. Romaan on luulevormis näidend, kus tegelased peavad dialoogi ja arutavad oma suhteid, kirjeldades samal ajal tuba, maja, vaadet merele – kuidas valgus nihkub ja peegeldub veepinnal erinevatel kellaaegadel. Ühte vestluses mainitud inimest pole isegi kohal. Tegelased lahkavad oma kogemusi, tähelepanekuid, tundeid ja ajalugu läbi momentide jagamise minevikust ja olevikust, samal ajal kui tegevust kirjeldatakse elavalt reaalajas.
Punase, rohelise ja sinise tindiga trükitud projekt “Parallelogramm: The Waves” on tajutav, taktiilne ja sensoorne sündmus. See eksisteerib peatükkide ja lehtedena, trükistena, mida tuleb installatsioonina vaataja käes ja silmis kinnitada, riputada, visata, sorteerida, laiali laotada, virnastada. Trükised trükib jutustaja ja arhivaar, kes olen mina, vilunud trükkal.
Kuidas TYPAs veedetud aeg sind inspireeris, mida siit endaga kaasa võtad?
Mind inspireeris väga Eesti kui kunagise okupeeritud ja taasiseseisvunud riigi ajalugu ja teile omane “saame hakkama, teeme ära, olgem leidlikud” suhtumine. Oskused, ressursside jagamine ja olemasolevate materjalide, esemete taaskasutamine on loomise ja vaatlemise vormina väga inspireeriv. Valdamine ja leidlikkus.
Hindan väga tugevat tööeetikat ja koostööpõhist lähenemist asjade elluviimisel, mida oma siinoleku jooksul täheldasin, ning loodan seda endaga kaasas kanda. Arvan, et võtame USA-s asju sageli iseenesestmõistetavana. Sel on omamoodi kaal, kui pead enda väärtuseid uurima juurdepääsu, vajaduse ja oskusteabe põhjal ning läbi selle määratlema kogukonda ja kodakondsust laiemalt.
