Mul õnnestus tulla TYPAsse just siis, kui COVID Euroopas 2021. aasta juunis väikese pausi tegi. Saabusin siia Londonist, kus kõik oli muutunud keeruliseks ebakindla töö, korteri leidmise raskuste ja globaalse pandeemia tõttu. TYPA külalislahke pere, nende eksperimenteeriv vaim ja avasüli vastuvõtt oli just see, mida vajasin.
Algul ajas TYPA lai seadmete ja võimaluste valik mul pea sassi. Tahtsin kõike proovida, kuid teadsin, et mul pole selleks aega. Oma lühikese siinviibimise sisse õnnestus mul pigistada paberivalmistamine, raamatuköitmine, eksperimenteerimine filmifotograafia ja tsüanotüüpiaga, kuid oleksin tahtnud palju rohkemat proovida.
Hoolimata soovist eksperimenteerida, tahtsin ka, et mu residentuuril oleks tulemus. Nii keskendusin ma üsna väikesemõõtmelistele töödele ja püüdsin jääda selle juurde, mida olin oma stuudios juba rakendanud. Olen viimased paar aastat katsetanud monoprint-tehnikaga ja suured roostes purgid nõuka-aegse trükivärviga olid selle eksperimendi jätkamiseks täiuslikud.
Sain inspiratsiooni ka muuseumis leiduvatest puutähtedest, eriti ühest tähest, mis pole enam kasutusel. Selleks on kirillitsa “jätt”, mis eemaldati vene tähestikust Peeter Suure poolt 1708. aastal. “Surnud tähe” idee ja tähenduse kadumine süsteemist sobis hästi sellesse, mida olin oma tööst mõelnud. Ladusin ühe zine ja valmistasin trükkimiseks ette lipiku ja hulga monoprinte, et avastada “surnud tähe” võimalusi. Kujutlesin, et neil tähtedel on vabadus astuda ühendusse ükskõik millega tahavad, jäädes märkamatuks konventsionaalse keele süsteemis, ja see tõi sisse ka eesti ja briti suulise ja rahvatraditsiooni, mis samuti asuvad väljaspool tunnustatud infosüsteemi. Olin elevil mõttest betoonikamakatele lipikuid lisada, sildistades nii asju absurdselt mõttetute sümbolitega, kuid kahjuks polnud mul selleks aega ja ressursse. Kuid see idee vaimustab mind endiselt ja plaanin sel teemal suurema projekti ette võtta. Ma sain teha mõned sildid ja trükid, tahtsin kasutada ka mimeograafi, et zine‘sid trükkida, kuid mul ei jätkunud selleks aega.
Lisaks oma töödega töötamisele oli mul õnnelik võimalus juhendada paari monoprindi töötuba. Nautisin seda väga ja õppisin ka ise palju, juhendades külalisi monoprindi põhialuste osas. Viisin läbi ka paar töötuba Wells Projectiga seoses, mis on eksperimentaalne kollektiiv, mille ma lõin 2018. aastal mahajäetud ööklubis Batterseas. Tegime kaardistamise ja mudelivalmistamise töötoa koostöös Lateral Geographies digitaalse kunstiresidentuuriga. Palusin ka TYPA liikmetel, vabatahtlikel ja teistel residentuurikunstnikel osaleda töötoa 3 etapis. Lõime koos digitaalse keskkonna Mozilla Hubsis. Selle kohta saab rohkem lugeda siit.
Kokkuvõtteks soovin, et oleksin kauemaks jäänud, olen juba kõik oma sõbrad surnuks tüüdanud juttudega Eestist ja TYPA fantastilistest masinatest! Soovitan seda kunstiresidentuuri kõigile, kel huvi trükkimise vastu, siin on nii palju võimalusi ja tundsin alati, et mind toetati mu tegevustes.
