Lühidalt kokku võttes: ladusime raamatu sisuteksti kokku linotüübil, kohandasime illustratsioonid kõrgtrükitehnikale sobivaks, valmistasime käsitsi kõvakaaned, trükkisime kõrgtrükitehnikas sisulehed, kaaned ja ümbrispaberi, marmoreerisime käsitsi eeslehed ning köitsime kõik 250 raamatut käsitsi kokku. Tegelikkuses oli see aga rohkem kui aastapikkune protsess, mille sisse jäi muuhulgas ülikeeruline muuseumi kolimine.
Kujundus ja küljendus
Raamatu valmistamine saab ikka alguse kujundusest ja küljendusest, mis hõlmab endas terve rida valikuid ja katsetusi: formaat, kirjatüübid, reapikkus, reavahe, veeriste suurus, paberivalik, köitetehnika, kaanematerjal, kaanekujundus, illustratsioonide kujundus jne jne. Kui tavapäraselt tähendab see suuresti arvutitööd küljendusprogrammis, fondivalikut lõputute digifontide hulgast ja suhteliselt vabu käsi raamatukujunduses, siis meie raamatukujundaja Mana Kaasiku jaoks oli olukord teistsugune.
Kirjatüübi valik osutus väga “lihtsaks”. Raamatu põhitekst pidi saama laotud linotüübil ehk realadumismasinal – see on masin, mis väikestest tähematriitsidest laob kokku ja valab sulatinast terve tekstirea. Kõrgtrükiajastul oli trükikodades tähematriitse kindlasti paljudes erinevates kirjatüüpides ja suurustes, ent TYPA kogudesse on neist jõudnud vaid üksikud komplektid. Meie kogus leidus raamatu jaoks ainult üks sobivas suuruses ja sobivas tähestikus kirjatüüp: Literaturnaya 10 punkti.
Natuke vabamad käed olid siiski raamatu pealkirja ja pildiallkirjade puhul, mida võisime teha ka käsilaos. Nende jaoks otsustasime kasutada oma tinatähtede kollektsiooni kuuluvat Admirali kirjatüüpi. Kirjatüübid valitud, sai paika panna reapikkuse ja -vahe, ridade arvu lehel ning üldisemad küljenduspõhimõtted. Kuna täpset küljendust ei saanud vanade masinatega tehtavale raamatule ette kirjutada, tuli lähtuda üldistest suunistest.
Muus osas olime otsustanud, et lähtume raamatu väljanägemisel “Väikse printsi” emsaväljaandest. Tahtsime teha kõvakaanelises köites ning kalingurkaantega raamatu, mille kõvakaantele on kõrgtrükis trükitud väikse printsi pilt ja raamatu pealkiri. Kõvakaante ümber plaanisime trükkida mitmevärvitrükis ümbrispaberi. Raamatud pidid tulema käsitsi köites ning käsitsi marmoreeritud eeslehtedega. Paberiks valisime välja FSC säästva metsanduse sertifikaadiga Rives Tradition blanc naturel 120 gsm – õrnalt kreemja ning kiulise tekstuuriga mahulise paberi.
Esimesed sammud: ladumine
Enne kui sai hakata raamatuteksti linotüübil laduma, pidi meie trükimeister Jörgen Loot masinaid pisut parandama. Jaanuarikuus sai ta hakata juba ladumisega pihta. Ta toksis linotüübil täheklahve, et masin siis kirjutatu järgi sulatinast tekstiridu saaks valada. Tegelikult on realadumine muidugi oluliselt mahukam töö, kui ainult klaviatuuritoksimine – seda kutsusime vaatama huvilisi ka väljastpoolt muuseumi. Avatud uste päevast 4. jaanuaril kirjutas ERR linotüübi tööst sedasi: “Linotüübi abil valatakse sulatina spetsiaalsetesse tähematriitsidesse ning valmistatakse korraga üks tinasulamist kirjarida. Ühe raamatu jaoks läheb vaja tuhandeid ridasid ning mitusada kilo metalli.”
Illustratsioonid
Kui “Väikse printsi” raamatu originaalväljaandes (mis trükiti kaasaegsemas offsettrükis), on akvarelltehnikas illustratsioonid, siis kõrgtrükitehnika nende trükkimist ei võimalda. Nõnda pidid meie kujundajad Liisi Reitalu ja Mana Kaasik illustratsioonid joonistama ümber selliseks, et nad sobiks kõrgtrükile. Eeskujuks võtsime Eestis 1960. aastal välja antud “Väikse printsi” raamatu, mis oli trükitud justnimelt kõrgtrükis. Nõnda tulid illustratsioonid raamatusse must-valged. Kui illustratsioonid olid valmis joonistatud, saatsime need Folger Artile Tallinnas, kus neist kõrgtrükiklišeed valmis söövitati. Klišeeplaadid naelutasime vineeriklotsidele, et need tekstiridadega samale kõrgusele tuua.
Korrektuur
Tinast tekstiread valmis valatud, küljendus paigas ning illustratsioonide trükkimiseks klišeed valmis – kõlab, justkui saaks hakata juba trükkima? Mitte siiski enne, kui on toimunud korrektuurilugemine.
Korrektuuri lugesid “Väiksele printsile” Keit Lipp, Mirjam Link ning Maris Sarv-Kaasik. Selle käigus pidid nad tekstist üles otsima kõik trükivead, kirjavead ja stiilivead. Samuti ka tehnilist laadi vead, mis linotüübi eripärade tõttu võisid tekkida. Näiteks võib juhtuda, et linotüüp surub tähematriitsid selliselt kokku, et tähed jäävad tekstireas “lainetama”. Võib ka juhtuda praaki sulatinast tekstirea valamise hetkel, mistõttu mõni täht reas ei trüki pärast korralikult.
Kui korrektuurilugejad kõik sellised vead üles leidsid, andsid nad parandused tagasi Jörgenile, kes vigased read uuesti ladus. Seejärel trükkis ta proovitõmmised, mille andis tagasi korrektuurilugejatele, kes pidid parandatud read uuesti üle kontrollima – võis ju juhtuda vigu ka vigade parandamise ajal. Vahel tuli korrektuuri lugeda ja parandusi teha lausa viis korda enne kui sai päriselt trükkima hakata. Siinjuures tuleb märkida, et korrektuurilugemisi tuli teha iga poogna trükkimise eel ning “Väikse printsi” raamatusse läks poognaid kuus tükki.
Lõpuks ometi – trükkimine
Kui korrektuur valmis, saime lõpuks ometi hakata trükkima. Peaaegu. Esmalt tuli siiski meisterdada katmik ja panna paika surve. Trükkimiseks kasutasime suurt Victoria Polygraph V1040-2 trükimasinat, millel on raske metallist silinder, mis justkui taignarullina üle metallist trükivormi sõidab ja kujutise paberile pressib. Et trükkida ühtlaselt, on metallist silinder vaja katta pehmema ja painduvama materjaliga ehk katmikuga. Katmikuks kasutatakse näiteks paberit ja riiet. Samas ei tohi katmikumaterjal olla liiga pehme, muidu vajub ta tiraaži trükkimise jooksul läbi ning trükkimise lõpuks on tulemus midagi hoopis teist kui alguses.
Altpoolt videost näeb, kuidas trükkimine täpsemalt käis. Esmalt teeb trükkal Jörgen korrektuuripoogna põhjal linotüübiga viimased parandused ning vahetab masinas vigased tekstiread uute vastu. Seejärel asub trükkima. Samal ajal, kui Jörgen askeldab masina eesotsas, seisab (toonane) muuseumidirektor Lemmit masina taga ja kontrollib välja tulevate trükiste kvaliteeti. Kohe kui selgub, et lao vahematerjal on hakanud paberit määrima või et värvi on jäänud liiga väheks või ilmneb mõni muu probleem, annab Lemmit sellest teada ning Jörgen paneb masina kinni ja teeb asjad korda. 8-tonnine trükimasin Victoria Polygraph on umbes 50 aastat vana ning tal on siiski kõvasti keerulisem hingeelu kui tänapäevastel kontoriprinteritel…
Masinast tulevad välja suured trükipoognad, millele on korraga trükitud 16 lehejülge. Sedaviisi, poognate kaupa, trükitakse ka enamus tänapäevaseid raamatuid. “Väikse printsi” jaoks pidime kokku trükkima kuus poognat. Esimesel poognal leheküljed 1-16, teisel 17-32 jne. Viimase poogna, kus loetlesime üles kõik hooandjad nimepidi, trükkisime varasügisel. Seejärel jätkus töö kõvakaante ja ümbrispaberite trükkimisega. Lisaks tuli täiesti eraldi masinal trükkida raamatu tiitellehele kollased tähed.
Köitmine
Samal ajal kui Jörgen trükkis sisupoognaid, käisid ettevalmistused köitekojas, kus toimetas terve trobikond tublisid köitjaid, vabatahtlikke ja abilisi. Meie köitjad Agnieszka Kunz, Tuuli Jõesaar ja Pauline Rummel valmistasid kõvakaasi ning Tuuli tegi 26.04 valmis ka esimese köiteprototüübi. Varsti hakkas pihta töö eeslehtede marmoreerimisega. Seda tegid Elisabetta Loccioni ja Lea Struck koos teiste tublide vabatahtlikega tervelt kuu aega järjest. Kokku marmoreerisid nad raamatute jaoks üle 1000 lehe paberit!
Kui kõik raamatu sisupoognad said trükitud, sai neid hakata voltima, augustama ning köitma. Raamatud õmblesime kokku edevalt sinise niidiga. Kuna köitmine käis täiesti käsitsi, puidust köiteraamil niidi ja nõelaga, osutus see raamatu valmimise kõige ajamahukamaks etapiks, mis võttis aega mitu kuud. Kui raamatute sisuplokid said köidetud, tuli need koos eeslehtedega liimida kaante vahele ning panna vähemalt ööpäevaks köitepressi alla kuivama ja sirguma.
“Väikese printsi” eriväljaande saaga kulmineerus 23. veebruaril 2019 raamatuesitluse ja toetajatele korraldatud peoga. Täname kõiki projekti toetajaid ja neid, kes raamatu valmimisele ühel või teisel moel kaasa aitasid!