“The Little Prince” piiratud tiraažiga kõrgtrükis eriväljaanne sai köidetud kahel eri viisil. Pooled eksemplarid (Letterpress edition) said köidetud kaasaegses trükikojas õmmeldud liimköites. 150 esimest eksemplari (Collector’s edition) köitsime aga TYPAs käsitsi. Loe lähemalt, kuidas meie köitespetsialist Pauline seda tegi.
EELTÖÖ
Kui raamatupoognad trükitud said, oli enne päris köitmist tarvis teha mõned sammud: paberit voltida ja õmblemiseks augud teha. Oma varasema eestikeelse “Väikse printsi” projektiga õppisime, et poognate käsitsi voltimine on töömahukas ja aeglane ning ei anna samas lõpptulemusele mingit erilist käsitööhõngu juurde. Nõnda otsustasime seekord poognad voltida masina abiga.
Voltimise põhimõte on lihtne – poognad tuleb voltida pooleks, pooleks ja veelkord pooleks. Ent seda tuleb teha õiges järjestuses, et raamatu leheküljed jookseksid korrektses järjekorras.
Poognad augustasime siiski käsitsi, ükshaaval šablooni abil, et kõikide poognate augud oleksid kohakuti ning õmblemiseks valmis.
EESLEHED
Collector’s editionid said endale erilised käsitsi marmoreeritud eeslehed. Marmoreerimiseks on vaja väikest veevanni, täita see spetsiaalse marmoreerimisvedelikuga ning tilgutada sinna peale värve, mis jäävad vedeliku pinnale. Seejärel saab spetsiaalsete abivahenditega värvi sisse mustreid tõmmata ja joonistada. Kui värvi peale paber panna, nakkub värv paberi külge. Iga uue lehe marmoreerimiseks tuleb uuesti lisada värve ja joonistada mustreid – seega on iga eesleht täiesti unikaalne ja kordumatu.
KAANED
Raamatukaante jaoks valisime kauni naturaalsest linasest kalinguri (Wicotex Naturleinen NAT1010). Käsitööversioonide kaantele trükkisime väikse printsi pildi oma stuudios käsitsi serigraafia- ehk siiditrükimeetodil.
LÕPUKS OMETI – KÖITMINE
Köitmiseks tuleb ette valmistada köitmisraam – see on spetsiaalne puidust raam, millele tõmbame pingule paelad. “The Little Prince” raamatu puhul kasutasime kolme paela. Seejärel on tarvis nõela ja niiti. Sealjuures niidi vahatasime mesilasvahaga – see on vajalik selleks, et raamatut oleks lihtsam avada ja et köide oleks ka vastupidavam.
Kui köiteraam valmis seatud ja niit vahatatud, hakkas Pauline volditud ja augustatud raamatupoognaid ükshaaval paelte külge õmblema. Ühe raamatu jaoks oli tarvis kokku õmmelda kuus poognat. Kui sisupoognad on paelte külge õmmeldud, liimisime esimese ja viimase lehe külge ka marmoreeritud eeslehed. Selleks, et köide tugevam oleks, tuli kõige viimasena raamatu seljale tugevduseks ka köiteriie liimida.
RAAMATU LÕPETAMINE
Kui sisuplokk koos eeslehtedega köidetud ja liimitud, tuli see paberigiljotiiniga kolmest küljest täpsesse mõõtu lõigata. Seejärel lisasime sisuploki seljaosa servadesse kaptaalpaelad ning liimisime sisuploki kaante vahele. Pärast liimimist läks raamat sajandivanuse köitepressi alla, et ööpäeva vajutuse all sirgeneda.
Lisaks tuli igasse raamatusse käsitsi mõned lisandused teha: prantsuskeelsed diakriitikud é, â, ç (kuna meil polnud neid võimalik trükkida) ning eksemplari number (kuna trükkisime raamatud piiratud tiraažis).
Kui kõik pisidetailid valmis, sai viimaks voltida valmis raamatu ümbrispaberi ja panna selle ümber raamatu.
