“NON DUCOR, DUCO” (ladina keeles “Mind ei juhita, ma juhin”) on projekt, mis uurib kalligraafia mõjujõudu. Kontseptsiooniks on kirjutada iga päev üht ja sama lauset, kasutades suurt paberit ja hiiglaslikku pintslit. 30 päeva täpselt sama tegevust galerii piiratud ruumis. Lõputu kordamine rõhutab fraasi ja tugevdab teksti väärtust. Projekti eesmärgiks on pöörata tähelepanu põhiasjadele meie aja kaootilises ja agressiivses infotulvas. Näitus oli TYPA galeriis 2021. aasta jaanuaris.
NON DUCOR DUCO © 2020/21 Varvara Tokareva. Akrüültint paberil. Installatsioon koosneb 67 osast, 1,4 × 2 m. loodud 10.12.20 – 06.01.21 Tartus.
2020. aasta lõpus viibis kunstiresidentuuris Varvara Tokareva. Ta räägib oma kogemusest ise:
Mulle avanes võimalus elada ja töötada Eestis, Tartus. Kandideerisin suvel residentuuriprogrammi TYPAs – paberile, klassikalisele fotograafia- ja trükitehnikale keskenduvas muuseumis. Osalesin seal projektiga, mille keskmes oli kaasaegne kalligraafia. Kontseptsiooniks oli kirjutada sama lauset iga päev, kasutades suuri paberilehti ja hiiglaslikku pintslit. Paar päeva pärast kandideerimist saingi kutse Tartusse.
Tartu meeldis mulle, kuid mul võttis paar päeva aega, et linnast sotti saada. Saabusin siia pandeemiapiirangute tingimustes, nii et esimesed 10 päeva veetsin külaliskorteris, pääsemata linna või muuseumisse tööle. Otsustasin neid päevi mitte raisata, sest teadsin, et mu residentuur kestab vaid kuu. Hakkasin kohe tööle ja katsin korteri seinad oma kalligraafiatöödega. Pärast karantiini lõppu panin suurematel paberitel olevad tööd üles TYPA galeriisse, kus nende jaoks rohkem ruumi oli. Mul oli küll veidi kahju, et mul polnud piisavalt aega, et TYPA trükipresside ja pimikuga rohkem tutvust teha, kuid mul on plaanis juba järgmise projektiga tagasi tulla ja loodan, et saan teise võimaluse kõigi TYPA vahenditega tutvumiseks.
Lutsu tänaval asuv külaliskorter on kenasti sisustatud ja seal leidub kõik igapäevaeluks vajalik. See asub vanalinnas, kõigi vaatamisväärsuste lähedal. Tartus on suurepäraseid muuseume ja galeriisid. Kindasti on sama vaimustust jaganud ka varasemad külaliskunstnikud, kuid vaevalt on keegi teine olnud sama vaimustuses Tartu vanakraamipoodidest. Minu lemmikuks oli Uuskasutuskeskus Riia tänaval. Sealt ei leia klassikalisi maale ega raamatuid, kuid palju teisi fantastilisi esemeid nõukogude ajast, näiteks vinüülplaate, ajakirju, postkaarte ja lauanõusid. Sellised asjad muutuvad peagi varandusteks kadunud aegadest, kuid praegu on need veel vägagi taskukohased.
Tahaksin öelda soojad sõnad kogu TYPA meeskonnale ja tänada neid toetuse ja abi eest minu siinviibimise ajal. Tunnen end osana nende perest ja ei jõua ära oodata, mil saaks uuesti TYPAs oma kunstilisi kavatsusi täide viia. Soovin TYPAle produktiivset aastat ja loodan, et peagi saabuvad paljud külastajad ja vabatahtlikud, kes muuseumiellu uut ja värsket õhku toovad.