Christoph Mügge oli TYPAs Põhja- ja Baltimaade kunstnike residentuuris 3 kuud. Kogu oma residentuuri jooksul süvenes Mügge erinevatesse kunstitehnikatesse, et uurida elu haprust ja tähtsust, petlikke mälestusi erinevatest kohtadest, harutada lahti kommunikatsiooni arengut läbi aegade ja ajalooliste isikute kohta väärinformatsiooni levitamist. Tema kunstiline väljendus ühendab kaasaegse digiajastu vintage-tehnoloogiatega. Mügge looming resoneerub ajatute väljendusviisidega ja sisaldab traditsioonilisi graafikatehnikaid, mille tulemuseks on mineviku ja oleviku sulandumine. Küsisime temalt ka paar küsimust.
Mis tõmbas sind oma kunstilises väljenduses ühendama kaasaegset digiajastut vintage-tehnoloogiatega?
Minu hiljutine töö käsitleb kõiki jälgi, mis jäävad inimesest pärast tema surma maha, sealhulgas vananenud andmekandjaid, aga ka digitaalseid andmeid, mida on niivõrd palju, et sealt on peaaegu võimatu asjalikku teavet otsida ja otsustada, milliseid faile salvestada ja milliseid kustutada.
Residentuuri ajal töötasin tsüanotüüpia sarjaga “Last Messaging”, mis keskendus anonüümsete isikute viimastele sõnadele enne nende surma. Üheksa üksikteost näitavad kujuteldavaid arvuteid ja muid seadmeid, mis on eri ajastute tehnoloogia hübriidid ja pole kunagi sel viisil eksisteerinud, kõik hapra Delfti sinise portselani stiilis. Erinevate ajaperioodide sulandumine on vahend ajatu nostalgiatunde esilekutsumiseks. Inimeste viimaste hetkede emotsioonid ja mõtted on keerulised, mõned aspektid jäävad silmatorkavalt selgeks, samas kui teised paistavad hägused või purunenud – see on inimkogemuse enda keeruka olemuse peegeldus. Seeria “Last Messaging” eesmärk on jäädvustada neid teravaid väljendeid, hõlmates inimeste emotsioonide spektrit, kui nad liiguvad elu ja igaviku vahelisel lävel.
Esteetiliselt tahtsin ühendada analoogtehnika digitaalsega ning luua kõrvutuse vana ja uue vahel, uurides nostalgia, progressi ja tehnoloogia kiire arengu teemasid. Selle saavutasin, lastes AI pildigeneraatoril teha kujutisi, mida hiljem kandsin paberile ühe vanima fototehnikaga, mis pärineb aastast 1842. Kemikaalide paberile kandmine pintsliga tõi esile ebakorrapärased raamid ja tekkis käsitsi valmistatud maaliline kvaliteet, mis aitas aitas AI sageli üsna hingetut esteetikat veelgi alla kriipsutada.
Kuidas tajud kunsti rolli ajas kommunikatsioonis toimuvate muutuste jäädvustamisel ja tõlgendamisel?
Usun, et kunst on võimas objektiiv, mille kaudu kommunikatsioonis aja jooksul toimunud muutusi jäädvustatakse ja tõlgendatakse. Ühiskonna evolutsiooni peegeldusena võivad kunstilised väljendused hõlmata suhtlusdünaamika nüansse. Kas ajaloosündmuste kujutamise, kultuuriliste nihete uurimise või uuenduslike meediumide kasutamise kaudu saab kunstist peegel, mis mitte ainult ei jäädvusta suhtluse arenevat olemust, vaid tõlgendab ka peeneid tähenduskihte ja seoseid, mis iseloomustavad inimeste omavahelist suhtlust. See toimib sillana mineviku ja oleviku vahel, võimaldades meil saada ülevaade suhtluse evolutsiooni keerulisest seinavaibast, muutes inimsuhete immateriaalsed aspektid käegakatsutavaks.
Kas Tartu kogemused mõjutasid su kunstilist vaatenurka ja teemasid, mida näitusel käsitlesid?
Tartus veedetud aja jooksul pühendusin pikemalt uurima teemasid, mis olid mind juba pikka aega huvitanud. See periood võimaldas mul põhjalikult valmistuda mitmeks eelseisvaks näituseks, mis on kavandatud 2024. aastasse. Hindamatu kombinatsioon ajast, ruumist ja juurdepääsust spetsiaalsetele masinatele ning helde tootmiseelarve aitasid luua teoseid, mis poleks olnud minu tavapärases keskkonnas saavutatavad. Kolm kuud teises linnas elamine jättis vaieldamatult sügava ja püsiva jälje nii minu isiklikule kogemusele kui ka kunstilisele suunale. Tartu ainulaadne keskkond andis mulle inspiratsiooni ja ressursse kaardistamata loomealadele süvenemiseks. Minu viibimine oli erakordselt produktiivne, mis kulmineerus minu isikunäitusega TYPA galeriis. Väärib märkimist, et väljapanekul esitleti vaid valikut minu residentuuri ajal valminud töödest.
Kas residentuuri jooksul tuli ette ootamatuid väljakutseid või avastusi, mis sinu loomeprotsessi mõjutasid?
Olen oma residentuuri tulemustega siiralt rahul, kuigi tundub, et aeg libises liiga kiiresti käest. Üks minu püüdlusi oli süveneda kõrgtrükki hõlmavasse eksperimentaalsesse projekti, see eesmärk jäi kahjuks u ülesannete nimekirjast maha tõmbamata. Kuna märkimisväärne osa mu residentuurist oli pühendatud linoollõigetele, mis osutus aeganõudvaks, ei leidnud ma kahjuks aega tüpograafiaga tutvumiseks.
Üks tähelepanuväärsemaid avastusi minu residentuuri ajal oli TYPA-le annetatud rikkalik vanaaegne raamatute, ajakirjade ja kaartide hulk erinevatest riikidest ja erinevates keeltes. See osutus täielikuks aardeks ja ma kasutasin võimalust luua tapeedile kollaaže, kasutades nii mõndagi sellest materjalist. Need tööd on eksponeeritud minu tulevasel näitusel “Kadunud raamatukogu legendid” (koos mu venna Sebastian Müggega) Kopenhaageni Round Toweris 2024. aasta suvel.
Residentuuri rahastas Põhja- ja Baltimaade kultuuri mobiilsusprogramm (Nordic-Baltic Mobility Programme for Culture).
