Brasiiliast pärit kunstnik Vitor Pascale veetis Tartus TYPA residentuuris külmad talvekuud, kuid sellest hoolimata jäid tal Tartust soojad mälestused:
Mulle avanes eelmisel talvel fantastiline võimalus tulla Eestisse kunstiresidentuuri. Olen pärit Curitibast, Lõuna-Brasiilias asuvast linnast, ja olen jälginud TYPA tegemisi suure imetlusega. Unistasin sellest, et saaksin kunagi sellesse imelisse kohta minna ja seal oma trükiprojekti ellu viia.
Pean tunnistama, et pärast kaheaastast pandeemiat ei olnud lihtne reisida Brasiiliast teisele poole maakera, kuid ma sain sellega hakkama – 2021. aasta detsembris jõudsin Tartusse. Olin väga elevil, et olen teises riigis, olin täidetud uute ideede ja inspiratsiooniga. Hingates värsket (ja külma!) õhku, hakkasin oma külaliskorteris pilte visandama. Ma polnud kindel, kas olen Eesti pimedaks talveks valmis, aga teadsin, et sellest tuleb mu elu parim seiklus (ja nii see ka läks). Mulle meeldib asju kirjeldada, nii et olge valmis 🙂
Mul oli õnne kogeda lumist Eesti talve (kuulsin, et eelmised talved olid pigem hallid) ja armusin kohe neisse nõiduslikesse maastikesse. Mul oli juba peas mõte projektist, mida teostada, aga see sai kuju bussisõidul Tallinnast Tartusse. Oli üks haruldasi talvepäevi, kui paistis päike, ja see pani kõik pinnad sätendama. Sealsamas bussis mõistsin, et tahan jäädvustada Eesti imeilusaid külmi tekstuure. Algselt plaanisin jätkata oma töödeseeriat “Das janelas e ruas” (“Akendest ja tänavatelt”) millega olin viimased paar aastat töötanud. Teadsin ka, et tahan luua suuremõõdulisi matriitse ja et see on keeruline.
Esimesed paar päeva pühendasin ringijalutamisele (isegi kui väljas oli -17ºC külma), et saada inspiratsiooni. Proovisin ka jalutades pilte visandada, aga seda ma sellise külmaga ei soovita 🙂
Tartu on väga armas tilluke linn, nii et polnud raske alustada. Kuid just TYPAs tundsin end kui laps lõbustuspargis. Kõik need masinad, trükipressid ja lõputud võimalused, mis pähe tulid! Proovisin planeerida oma 3-kuulist siinviibimist võimalikult hästi. See aeg polnud liiga lühike, kuid tahtsin sellesse mahutada kõik oma ideed. Esimese kahe kuu jooksul keskendusin oma tööde trükkimisele ja viimasel kuul töötubade korraldamisele.
Leidsin, et külmi lumiseid tekstuure ja valgust on kõige parem kujutada linoollõigete abil. Niisiis veetsin palju (palju-palju!) tunde stuudios linooli lõigates. Algul oli see üsna suureks väljakutseks, mitte ainult tööde suuruse, vaid ka päevade lühisuse tõttu. Kell 4 pärastlõunal oli juba üsna pime ja mu keha ei suutnud mu vaimuga sammu pidada. Kontoris lobisemine ja kohvi joomine õnneks aitas.
Lisaks linooli lõikamisele ja tööde trükkimisele ning muuseumis viibimisele sain kogeda ka Eesti jõulusid! Proovisin selliseid vahvaid asju nagu saunaskäimine ja pärast seda lumme hüppamine. Seda tegime koos TYPA inimestega – kes võtsid mind avasüli vastu, tahan seda eraldi rõhutada! Nad aitasid mind kogu aeg, alates residentuuri kandideerimisest ja kogu mu Tartus viibimise aja. Tutvusin imetoredate inimestega, sain uusi sõpru, vahetasime ideid ja ma õppisin väga palju. TYPA abil sain ka kuu aja jooksul korraldada kokku 4 töötuba (kummitemplitega trükkimine, monotrükk, eksperimentaalne trükkimine ja zine-tegemine). See oli ülitore viis kohtuda inimestega erinevatest riikidest ja eksperimenteerida trükkimisega.
Viimasel nädalal, pärast pikki tööpäevi ja kõhklusi, et ma ei suudagi teha kõike, mida olin plaaninud, õnnestus mul valmis saada töödeseeria “Winter Breaths” ehk “Talve hingus”, mis koosnes neljast suureformaadilisest linoollõikest, kaheksast väiksemast linoollõikest ja kaheksast monotrükist, mis olid inspireeritud eestikeelsetest luuletustest.
“Talve hingus” kutsub jalutama vaiksetel lumistel radadel ja vaatlema väikesi hetki, mis meid ümbritsevad. Hetki, mil rändame läbi mälestuste kohtadesse, mis on pidevas muutumises. See on kutse tundma talvepäevade külmi tekstuure ja helisid. Kus ööd on pikad ja hall kuu paistab horisondilt. See on teekond läbi külma Eestimaa, kus valgus ja pimedus mängivad kaasa trükihelide ja -protsessiga.
Ja viimaks oli mul õnne ja sain korraldada isikunäituse Aparaaditehase “avatud” klaasgaleriis. See oli minu jaoks väga suur asi ja ka väga suur väljakutse, kuid TYPA toetas mind igati ja mulle valmistas ülimat rõõmu oma residentuur just selle näitusega lõpetada. Mul oli TYPAs ja Tartus ülimalt tore ja soovitan TYPA kunstiresidentuuri kõigile trüki- ja köitekunsti entusiastidele. Sest see osutus tõepoolest elu parimaks kunstiresidentuuriks, kus ma kunagi viibinud olen 🙂
